Selles postituses on juttu Susanna Leedist, kes on aktivist ja viimastel aastatel kõige enam avalikult sõna võtnud trans naine. Üheksakümnendatel elas Susanna Rakveres, kus tal oma kogukonda veel polnud. Tema teest aktivismi juurde saab rohkem teada intervjuust.
Kui homoseksuaalsusest üheksakümnendatel midagi siiski teati, siis transsoolisusest teati väga vähe. Selleks polnud isegi sõnavara - Susannat kutsuti kiusates pedeks, kellekski, kes oli teistmoodi ja imelik. Ometi liikusid asjad transsooliste inimeste jaoks just sellel aastakümnel edasi - 1999. aasta mais võeti vastu määrus, mis kehtestas ühtsed nõuded soo korrigeerimise võimaldamiseks Eestis. Selles määruses kasutatakse küll iganenud termineid nagu “transseksuaal” ja “soovahetus”, mille asemel tänapäeval öeldakse “transsooline” ja “soo korrigeerimine”, aga määrus tagas võimaluse arstiabiks, mis on esimene lüli juriidilise soo muutmiseks Eestis. (Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded, 1999)
Mis on juriidiline sugu ning miks on seda tarvis muuta? Kui bioloogiline sugu määratakse sünnijärgselt füsioloogiliste ja bioloogiliste tunnuste alusel, siis sotsiaalne sugu kujuneb välja ühiskonna mõjutustel alles hiljem, kui inimesel tekib iseendast ja sugudest üleüldiselt mingi ettekujutus. Sellega võrreldes on juriidiline sugu palju lihtsam mõiste. See on sugu, mida kajastatakse isikut tõendaval dokumendil ning mis määratakse esialgu bioloogilisest soost lähtuvalt. (Viik, 2015) Kui aga transsoolise inimese sotsiaalne sugu ja tihtipeale ka sooline eneseväljendus ei lange juriidilise sooga kokku, tekitab see igapäevaelus igasuguseid probleeme näiteks reisides, dokumente allkirjastades jne. See on muidugi ka ühiskonna probleem, et võiks rohkem mõistmist leiduda, aga Eestis lisandub sellele lisaks riigipoolne surve, sest nime saab seaduslikult vahetada ainult “soole vastavaks” ja selle all peetakse silmas juriidilist sugu. (Nimeseadus, 2018)
Kuidas näeb siis välja protsess transsoolise inimese jaoks, kes soovib ametlikult vahetada oma nime? Nimeseaduse alusel peab tal olema selleks vastav juriidiline sugu, mida on Eestis kaks - naine ja mees. See jätab juba kõrvale kõik väljaspool binaarset soosüsteemi olevad inimesed, kes peavad enda identiteedis isiku tõendamise puhul mööndusi tegema, et täieõiguslikud kodanikud olla. Meid ei nähta meedias ega reaalses elus, ammugi siis seadusandluses. See muutuks ehk, kui meediasse jõuaks rohkem mittebinaarsete transsooliste lugusid, aga kes julgeb nii vaenulikus keskkonnas neid rääkida? (Arumetsa, 2020)
Selleks, et korrigeerida juriidilist sugu, on määruse alusel tarvis geenitesti ning psühhiaatri otsust, mis näitab, et inimesel on soodüsfooria ja ta ei soovi sugu korrigeerida psüühikahäire tõttu. Seda hindab praegu Eestis Imre Rammul, kellest on juttu ka videos. Kui transsoolisus on “diagnoositud” ja arstlik komisjon on saatnud sotsiaalministri käskkirjaga kinnitatud otsuse, siis on määruse kohaselt kohustuslik alustada hormoonravi, kirurgiline sekkumine on vabatahtlik. Ka see on koht, kus tuleks teha ettepanek seadusemuudatuse algatamiseks - mõned transsoolised inimesed ei soovi kunagi hormoonravi või neil pole soodüsfooriat, kuid need on juriidilise soo korrigeerimiseks Eestis kohustuslikud. Kui diagnoos on kestnud 2 aastat ja vähemalt üks aasta on möödunud käskkirja saamisest, on lõpuks võimalik taotleda juriidilise soo muutmist ning selle otsuse jõustumise järgselt ka nime vahetamist “soole vastavaks”.
Kokkuvõttes on see protsess pikk ja ülearu bürokraatlik, hormoonravi maksumusest katab vaid pool haigekassa (Eesti LGBT Ühing, 2019), ja kogu selle aja vältel kogevad transsoolised inimesed ebavõrdset kohtlemist nii oma igapäevaelus kui ka meditsiinilist abi saades. Susanna jagatud perearsti isiklik sekkumine ei ole kahjuks ainus omataoline näide transsooliste inimeste seas ning süsteemi muutmiseks on vaja palju ära teha. Just see kõik näitab seda, miks on aktivism ka meie ajal vajalik.
Intervjueeris ja kirjutas: TalTechi tudeng ja LGBT+ õigustega tegelev Rosemary Pree Video toimetas: TLÜ kommunikatsiooni eriala tudeng
Comments