Järg postitusele Gei- ja lesbikogukondade tutvumisviise 1990. aastatest
Esmapilgul võib eemaltvaatajale tunduda, et 1990. aastate Eestis polnud lesbi- ja geikogukondade liikmetel just palju kohti, kuhu õhtut veetma minna. Üheksa intervjueeritavat, kellele on määratud varjunimed, toovad aga erinevate peokohtadena välja kümmekond erinevat asutust, mida üheksakümnendate vältel väisati. Siinne postitus räägib nendest peokohtadest läbi intervjueeritavate silmade. Intervjueeritavate lühitutvustusega on võimalik tutvuda postituses Gei- ja lesbikogukondade tutvumisviise 1990. aastatest. Postituse lõpus pöörame tähelepanu eriüritustele, mida korraldasid Eesti Lesbiliit ja erinevad peokohad.
Kastani baar avati Tallinnas juba 1980. aastal ning intervjueeritavate mäletamist mööda tegutses see 1990. aastate alguse või keskpaigani. Baar toimis Toompuiestee elumaja keldris päevasel ajal sööklana, kuid õhtuti muutus see baariks, olles toona Tallinna geikogukonna olulisim kohtumispaik (1). 1990. aastate alguseks ei olnud baar enam nii menukas. Intervjueeritavad, kes toona olid veel üsna noores eas mäletavad, et selline baar toimis, kuid vaid kaks intervjueeritavat olid ise baari külastanud.
Ühe peamise peokohana on välja toodud 1998. aasta talvel Vineeri tänava alguses avatud
geiklubi Nightman. Peod algasid Nightmanis suhteliselt hilja, kuid kestsid see eest varaste hommikutundideni. Kaspar meenutab enda esimest, ebaõnnestunud kogemust Nightmani külastades: “Tol ajal Nightmanis pidu algas alles kell kaks öösel. Meie läksime kella kümneks sinna. Siis vaatasime seal nukralt, et peale baarmeni mitte ühtegi teist inimest ei ole. Me olime vist tund aega seal ja läksime ära.” Edaspidised peod läksid aga juba ladusamalt ning üldiselt meenutab ta Nightmanis käimise perioodi kui muretut ja lõbusat perioodi oma elust. Nightmanis käijate seas tekkis ühine sõpruskond, mida meenutatakse helgete sõnadega. “Päike oli juba tõusnud, siis me istusime seal. Keegi ei tahtnud veel koju minna, pidu oli juba läbi saanud. Kõik rahvas istus seal kõnnitee perve peal, rääkis juttu.”(Kaspar). Ka Mihkel meenutab Nightmani kui vabameelset kohta: “Mulle tundus, et see Nightman oli äge koht, kus sa võisid olla see, kes sa tegelikult oled.” Tiina meenutab jällegi, et Nightmanis käisid nii mehed kui naised: “Naistepäevad, meestepäevad, kus oli naisi rohkem, kus oli mehi rohkem.”
Nightmaniga samal aastal avati Tallinnas gei- ja lesbibaar X-baar, mis on vahelduva eduga tegutsenud tänase päevani. 1990. aastate lõpus külastati geiklubi Nightman intervjueeritavate seas rohkem kui X-baari, siiski oskasid enamik informante X-baari peokohana välja tuua. Ühel intervjueeritaval meenub, et X-baaris korraldati ka eriüritusi, näiteks kostüümipidusid või mõne püha tähistamisega seotud pidusid. Teine intervjueeritav meenutab, et X-baar kogus peokohana populaarsust pigem kahetuhandendate aastate alguses.
Üks intervjueeritav meenutab esimest avalikku kogemust Vase tänaval asunud Vase baarist. Noor naine kolis suvepealinnast Pärnust Tallinnasse ning ühe meestuttava kaudu sattus külastama Vase baari. Tiina meenutab, et Vase baari olid oodatud kõik: “Nii meestele kui naistele”. Informant astus baari sisse, tellis endale joogi ning silmas kohe töökaaslasi, kes tulid ennast tutvustama. Veel ennast avastava noorena oli tegu šokeeriva hetkega: “See moment, et appi!”(Tiina). Ta tõdeb siiski, et just Vase baarist sai ta oma esimesed kogukonnasisesed tutvused, kelle kaudu hiljem erinevatel üritusel käima hakkas.
Teiste seas mainiti külastatavate kohtadena Tallinnas Tooro baari Suur-Karja tänaval, mis tegutses enam-vähem üheaegselt Kastani baariga, Silva baari Nõmmel Raudtee tänaval, G-punkti Pärnu maantee alguses, Lucky Luke’i Linnahallis ning Ring baari Juhkentali tänaval, kuid nendest intervjueeritavad pikemalt ei rääkinud. Samuti mainis üks informant Lesbiliidu poolt korraldatud koosviibimisi Rahandusministeeriumi kohvikus.
Kõige selle kõrvalt korraldati gei- ja lesbikogukondadele ka erinevaid teema- ja eriüritusi. Kõige kuulsamad on neist Glehni lossis toimunud peod, millest olid kuulnud paljud intervjueeritavad. Tiina mainib, et tema käis Glehni lossis peol vähemalt kolmel-neljal erineval korral. Paul kirjeldab sündmusi: “Kohtuti erinevates restoranides, lihtsalt olid teemaõhtud, diskod.” Mõni selline eriüritus toimus Mustamäel restoranis Szolnok, ka nende ürituste idee oli sama Glehni lossis toimunud üritustele “Omavahel suheldi, tantsiti, kui oli lõbus siis tutvuti”. (Paul)
Tartus on ainsa kohtumispaigana mainitud Elleri kohvikut. Andmete vähesus teiste Eesti linnade kohta ning info kuhjumine Tallinnast on tingitud intervjueeritavate elukäigust. Kõikide intervjueeritavate näol on tegemist inimestega, kes on üles kasvanud Harjumaal või kolinud Tallinnase peale keskkooli. Tallinnas sündinud Paul õppis aga Tartu Ülikoolis ning tõi välja sealse kohtumispaigana kohviku, mis asus Heino Elleri nimelise muusikakooli kõrval. “See oli tavaline kohvik. … Üle nädala laupäeviti oli siis nö spetsiifilise teemaga õhtu seal. … Eller oli kindlasti üheksakümnendatel Tartus koht, kus koguneda.”📷
Eriüritusi korraldati üle Eesti nii spetsiifiliselt naistele kui ka ainult meestele. Eesti Lesbiliit korraldas naistele eraldi jaanipäeva pidusid, mida peeti näiteks Võsul. Tiina meenutab üritusi suure sümpaatiaga, kui väga toredaid ja tegevusterohkeid päevi “Oli telkimine, siis olid mängud, seal olid võistlused.” Kaspar aga mäletab spetsiaalselt meestele korraldatud kinniseid pidusid. Peod toimusid Tallinnast väljas ning selle jaoks renditi mõni hoone. Taolised peod toimusid igal suvel, “Põhimõtteliselt nagu klubi, mis oli tehtud kuskile Tallinnast linnast välja”.
Erinevad baarid ja klubid korraldasid vaheldumisi eriüritusi nii naistele kui meestele. Taolisi üritusi meenutatakse nii X-baarist kui G-punktist (avatud aastal 2002). Geiklubis Nightman toimusid samuti erinevad teema- ja kostüümipeod. Kaks meessoost intervjueeritavat meenutavad seal toimunud drag queen’ide etendusi, millest oli võimalik ka külastajatel osa võtta. “Ma tegin ka ennast drag queen’iks, aga ma ei võtnud sellest ametlikust võistlusest osa, sest mul oli mingi selline sotsiaalfoobia”(Kaspar).
Eriüritustest teada saamine toimus nii tutvuste kaudu “Need, kellega ma tol ajal suhtlesin, nende kaudu ma siis kuidagi seltskonnaga läksin kaasa”(Kaspar) kui ka reklaamiti pidusid erinevates ajalehtedes ajakirjades (intervjueeritavad oskavad välja tuua Ekspressi ja Maaja). Olles juba ühte pidu külastanud, hakati järgnevateks pidudeks saatma ka kutseid “Kui sa olid esimesel peol ära käinud … jätsid oma mingisuguse kontakti või aadressi … koguaeg saadeti kutseid”. (Tiina)
Viited:
Sander, Maris. Loe, kus kohtusid geid nõukogude ajal. Eesti Ekspress, 20. oktoober 2011. (https://ekspress.delfi.ee/kuum/loe-kus-kohtusid-geid-noukogude-ajal?id=60104459)
Comments