Elo Heinaste
Aastal 1993 ilmus Emil Tode alias Tõnu Õnnepalu sulest romaan „Piiririik“. Tänasel päeval kõlab raamatu ametlik tutvustus raamatupoodide kodulehekülgedel (Rahva Raamat, i.a.) järgnevalt:
„„Piiririik“, mida peetakse kõige tähelepanuväärsemaks 1990. aastate eesti romaaniks, näitas Eestile maailma ja maailmale Eestit uudsel moel. Raamat räägib totalitaarriigi kokkuvarisemise ja riikliku iseseisvuse taastamise järgsest ajast, mis tekitas inimestes peale vabanemistunde ka pidetust. Nimetu peategelane, eestlasest tõlkija, kirjutab prantsuskeelseid kirju ja adresseerib neid kellelegi ameeriklasele. Kõik toimub justkui mitmekordse tõlke kaudu, kuid puudutab otse meid. Meid ja tegelikult kogu 1990. aastate algul muutumas olnud Ida-Euroopat ja ühtlasi Lääne-Euroopat. Mis on inimesele ses „piiririigis” oma? Kas peategelane räägib läänele idast või vastupidi mõlemat? Selle tõttu pole ime, et 1993. aastal ilmunud romaan tõlgiti juba õige pea taani, rootsi, norra, hollandi, saksa, prantsuse, hispaania, soome, ungari, vene, läti ja leedu keelde. 1994. aastal pälvis autor „Piiririigi” eest Balti Assamblee auhinna. Nii saatis eesti kirjanduse esimeseks euroromaaniks tituleeritud „Piiririiki” kohe menu mujalgi Euroopas.”
Tõlgete arvu ning kriitikute tagasiside järgi saab “Piiririiki” pidada üheks Eesti kõige mõjukamaks teoseks. Teoseks, mis on täis äärmuseid; mis pakub palju erinevaid suundi, mida mööda liikuma hakata; võimaldab sõltuvalt ajast ja ajastust leida ikka ja jälle oma veendumustele kinnitust või kõhklustele jõudu. Emil Tode teose käsitlemiseks võib kasutada palju erinevaid lähenemisi, siinne kirjutis vaatleb 1990. aastatel ilmunud arvustusi lähtuvalt gei-temaatikast.
Teos omandas teatud ringkondades kiiresti Eesti esimese homoromaani tiitli. Keskkond selleks oli soodne: aastaks 1993 oli Maailma Terviseorganisatsioon kustutanud homoseksuaalsuse psüühikahäirete nimekirjast ning võrreldes Nõukogude ajaga ei olnud homoseksuaalsus Eesti Vabariigi Kriminaalkoodeksi järgi enam karistatav.
Aastal 1993, mil “Piiririik” ilmus, oli Eesti jälle noor riik – kõik oli justkui uuesti sündimas ning algust saamas, ühiskonnana ei oldud veel defineeritud ühiseid väärtuseid ning ühtsed normid olid alles kujundamisel. Raamat pälvis pärast väljatulekut palju tähelepanu. Kirjalikke ja suulisi diskussioone teemal, mida autor oma raamatuga tegelikult mõtles või öelda tahtis, kajastusi ilmub meedias veel tänase päevanigi, sest piiritemaatika pakub vastavalt ühiskonnas toimuvale lõputult arutlusvõimalusi.
Piirist rääkimine eeldab piiri olemasolu ehk millegi vahele piiri seadmist. Piiri seadmine eeldab selle täpset määramist, mingisugust eristumist, selgeid definitsioone – mis jääb ühele poole, mis teisele; mis on oma, mis eristub? Sama kehtib ka arvustuste puhul: et millelegi hinnangut anda, on sul vaja see „miski“ esmalt defineerida. Milliseid piire tõmbavad „Piiririigi” arvustajad 90ndatel aastatel? Millest nad oma piiride määratlemisel lähtuvad?
(Soolise) identiteediküsimus ehk minu ja teiste vaheline piir
“Kuis küll Emil Tode loost saaks troost?
Mis meis pärsiks piiririigi paine? — Mees, võta naine! Jaa — naine! Kuid tingimata
naissoost!”
“Resignatsiooni raamat” (Suislepp, 1995)
Romaani läbivaks teemaks on identiteet – õigemini selle puudumine: kes on teose minategelane, kust ta tuleb, kellena ta ennast määratleb ja kuhu ta kuulub. Vaatamata enamlevinud arvamusele, ei paku “Piiririik” ühtegi selget viidet, mis soost on minategelane või milline on tema seksuaalne orientatsioon. Ei leidu ühtegi konkreetset viidet tema nimele, välimuse ning kehaliste tunnuste kirjeldused ei paku selgust. Samasugune segadus tundus valdavat ka meedias kirjutavaid arvustajaid, kuid ometi tituleeriti teose peategelane kiiresti meheks ning seega automaatselt ka homoks.
1990. aastatel ilmunud arvustustes otsiti meeleheitlikult peategelase identiteeti. Seda loomulikult eranditega, sest leidus ka neid, kes ei läinud konkreetsete sooliste piiride tõmbamisega kaasa ning pidasid peategelase soo identifitseerimist ja homotemaatika käsitlemist raamatus ebaoluliseks. Sellegipoolest jäi arvustustes kõlama suur vajadus inimest kuidagi sildistada ja vastandada, sest kuidas muidu üldse autori poolt kirjapandut mõista.
Tänapäeval on soolisuse kujutamist Õnnepalu teostes põhjalikult ning kaasaegsete meetoditega uurinud Helle Ly Tomberg (2015), kes oma “Piiririigi” käsitluses lähtub Judith Butleri soo performatiivsuse teooriast. Selle teooria järgi ei ole sugu staatiline, vaid on määratav pigem erinevate toimingute - käitumise, keelekasutuse ja muude tegutsemise nüansside –kaudu. Tomberg kirjeldab, et Judith Butleri järgi on “sotsiaalsed kategooriad keeleliselt konstrueeritud ja neid on võimalik muuta, ent need on ikka sõltuvad heteroseksuaalsusest kui normist”. Tomberg jõuab oma töös järeldusele, et “Piiririigi” minategelane mõjub androgüünselt ja sootult. Selle iseloomustamiseks toob Tomberg näite: “Armastatu kohta on sõnanud peategelane ka, et „Pealegi võivad inglid olla mõlemast soost” (Tode, 1993:159). Seega, kuigi peategelane tunnistab, et kehaline lähedus seob kaht inimest omavahel, peab ta inimese väärtuse ülistamiseks olulisemaks inimeste vaatlemist taamalt, platoonilist lähenemist armastusele ning ei piira oma ihaobjekti sidumist vaid ühe sooga” (Tomberg, 2015).
Seevastu leidus 1990. aastatel ka neid, kes identiteediküsimuste lahkamises ainult homoseksuaalsusele pidama jäid. Kati Murutar (1994) kirjeldas Hommikulehes ilmunud kirjutises “patust uudishimu”, millega „heteroseksuaalsed lugejad tormavad homokirjandust neelama“. 90ndate keskkonnas olid soouuringud veel lapsekingades ning sooline identifitseerimine hoopis kitsamalt mõtestatud. Seetõttu on kohati isegi loomulik, et Murutar leidis, erinevalt Tombergi 21. sajandi teadustööst, lihtsasti üles ka peategelase soo. Murutar kirjeldab „lillade“ edevust riiete, mugavustega ning toiduga tegelemiseks ning näeb tekstis sageli esinevates piimades ja jogurtites gei-sümboolikat. Lõpetuseks võtab Murutar (1994) kenasti kokku ka identiteedipiiri: „Ja igal minal on õigus – ka kohustus – maailmale avasilmi otsa vaadata.“
Poliitiline küsimus ehk Ida ja Lääne vaheline piir
Patrioodina tahaks ehk “Piiririiki” analüüsides keskenduda just sellele teemale, mis raamatu ilmumise ajal nii päevakohane oli – oma riigile. Miks sätib autor meid, idaeurooplasi 90. aastate alguses nii ebasoodsasse valgusesse samal ajal, kui meil siin “kõik-on-võimalik” mentaliteediga ühiskonda üles ehitatati ning eurooplaseks hakkamiseks valmistuti? Kas peategelase armastuse otsimine võib sümboliseerida vaese Ida-Euroopa riigi tunnustuse poole püüdlemist edukatelt teistelt riikidelt või on ehk homoseksuaalsus hoopis protest riigi vastu, poliitika vastu, normide vastu?
Raamatu eeldatavale gei-suhtele lähenesid poliitilises võtmes nii mõnedki 1990. kriitikud, tuues romaani peategelase ning tema armukese välja rahvuslike vastanditena, Ida-Euroopa ning Lääne-Euroopana, kelle “vahekord ei ole päris normaalne” (Floren, 1994). Ka Rein Raud (1994) leidis Hommikulehes ilmunud arutluses homoseksuaalsusele poliitilise tausta, lisaks küsis Raud sellest lähtuvalt, kas (poliitiline) homoseksuaalsus on “paheline” või “moraalne” ning milles need mõisted seisnevad. Raud käsitles poliitilist piiri koos identiteedi piiriga, kirjutades: “Siit pole raske järeldada, et Ida- ja Lääne-Euroopa homoseksuaalne suhe, milles Ida-Euroopa peab käituma prostituudina, on viimasele eriti ohtlik, kuna ta peab oma soo ja identiteedi maha salgama ning esinema „teisena“, kaotades õiguse ise määratleda oma väärtusi ja puudujääke.”
Ida ja Lääne vahele tõmbas väga selge piiri ka Leedu luuletaja ja kriitik Vytautas Rubavicius (1996), kes tõi Kultuurilehes eestlaste jaoks teravalt välja kuuluvuse tähenduslikkuse: “Selle raamatu annotatsioonis öeldakse, et autor uurib, missugust mõju avaldab meile Lääs, kuid ma ei leidnud siit ei uuringut ega katset seda mõju esile tuua. Peategelane "ei muutu" — Läände sõidab juba täiesti väljakujunenud homoseksuaalne literaat, kellele on kõige tähtsam mõni armulugu väliselt meeldiva, teda ülal pidada suutva tõelise eurooplasega”.
Moraaliküsimus ehk hea ja halva vaheline piir
Mis on hea, mis on halb, mis on õige või mis on vale? Valdav osa ajakirjanduses ilmunud artiklitest puudutab peategelase seksuaalset orientatsiooni ühel või teisel moel, kuid teoses aset leidnud mõrva (mille toimepanija pole tekstist lähtuvalt täpselt selge) rõhutavad vähesed. Ehk on põhjuseks 1990ndate ühiskondlik taust, mil ajakirjandusest võis igapäevaselt lugeda lokkavast kuritegevusest ning sissemurdmistest ja tapmistest, kuid kogu gei-temaatika oli veel uus ning huvitav. Kas kuritegu oli sel ajal pigem ühiskondlik norm ja homoseksuaalsus veel reguleerimata/identifitseerimata suurus? Moraali alt koorub välja teinegi aspekt: kohati oli 90ndate õhkkond Eestis vabameelsem kui kunagi varem, kuid teoses õhkõrnalt oletatav ning läbikumav homoseksuaalsus tõstis “Piiririigi” ikkagi skandaalsete raamatute hulka.
Kirjeldatud ebakõla on oma arvustuses välja toonud ka Priidu Beier (1994): „Ma ei ole juhtunud lugema ka Emil Tode hiljuti Balti riikide kirjanduspreemiaga pärjatud „Piiririigi“ kohalikes vastukajades küsimust, miks saab selle teose peategelane hakkama mõttetu ja eemaletõukava mõrvaga. See, et tegemist on küünilise mõrvari heas poeetilises stiilis pihtimusega, on jäänud arvustajail täiesti kõrvaliseks teemaks. Ülimat vaimustust on äratanud vaid gay-temaatika toomine eesti kirjandusse.“
Rein Veidemann kirjutas 1998. aasta Sirbis tabavalt, sidudes moraalipiiri nii identiteedi- kui ka poliitilise piiri küsimustega: „Üks noor eestlane tajub alles maailmaga, Euroopa ja Pariisiga, kokkupuutes, mida on talle tähendanud Eesti. Läbi teise avaneb ta oma identiteet, selle valud ja rõõmud. Aga kuna ta ei ole võimeline ületama kuristikku Mina ja Teise vahel, siis tekitab see temas hirmu, koguni mässu Teise vastu, kelleks on ta sõbrast õpetaja. Ta tapab Teise. Emil Tode "Piiririigi” ka sellesama meis endis oleva piiririigi - sõnum võiks olla teada võtmises, et eneseleidmine toimub nimelt enesekinnituse ja teiste mõistmise kaudu. Sest alles siis, kui [teame, mida teised meile tähendavad] saame öelda, mida tähendame iseendale”.
Kaotatud piir
1990. aastatel ajakirjanduses ilmunud arvustustest ei jää lõppnoodina kõlama meeletut homoviha, vaid pigem piiride hägususest tingitud segadus. Praegu, 21. sajandi maailmakodanikena on seda poleemikat raske mõista: kas me oleme ikka kõik sedasama teost lugenud? Miks peaks kedagi kuhugi konkreetselt kategoriseerima, identifitseerima, defineerima?
Me oleme taas need, kes justkui kuhugi ei kuulu, aga seekord on see meie endi teadlik valik – me võime teha mida iganes, olla kes iganes, kõik on lubatud, kõik on varem tehtud ning nähtud. Või nagu on kirjas romaanis: “Piiririiki ei saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri, aga piiri ju pole. ...Ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt.” (Tode, 1993: 161)
Uued piirid
Emil Tode/Tõnu Õnnepalu romaan pakub lugejaile ning kriitikuile arutelu- ja analüüsivõimalusi tänapäevalgi. Mis juhtuks siis, kui teoses olev minategelane oleks selgelt naissoost? Pakuks see ehk võimalust julgelt ja tabudeta feminismist kõnelda või siduda ühe naise läbielamised #metoo liikumisega? Vahest saaksime Ida- ja Lääne-Euroopa duelli asemel hoopis lahata globaliseerumisega kaasnevaid piire ja piiritust ning kultuuride rohkusest tingitud erisusi?
Siinsele arutelule sobivalt võttis Emil Tode ehk Tõnu Õnnepalu piiriteematika kokku 1994. aastal Kultuurilehes: “Ma olen uhke, et pärast äramärkimist kõrge žürii poolt on mu raamatut rünnatud enamuse normi nimel. See on hea. XIX sajand meie ühiskondades peab rääkima hakkama, see haigus tuleb lõpuks läbi põdeda. Enamuse vaikimise all on veel küllalt vihkamist, ükskõiksus ei ole sallivus. Miks ma seda räägin? On ju siiski lootus, armsad sõbrad, et see pime sajand ei lõpe niisama pimedalt, et enamuse ja vähemuse, rahvaste ja piiride sajandile järgneb inimeste sajand. Rahvaste vabadus ja kodanike võrdsus on ju vaid koledad viirastused, kui tõelisest vendlusest mõeldagi ei julgeta.”
Blogipostitus on kirjutatud tuginedes järgmistele kirjatükkidele:
Tode, E. (1993). Piiririik. Tallinn: Tõnu Õnnepalu ja kirjastus Tuum.
Annuk, E. (1999). Sugupool kui mask(eraad): androgüünsus Emil Tode/Tõnu Õnnepalu romaanides. Looming, 11, 1728 - 1735.
Beier, P. (1994). Koogid ja õlu ehk Luukere kapis. Kultuurileht, 45 https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kultuurileht19941223.1.19&srpos=3&e=-------et-25-kultuurileht-1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-piiririik------------
Berg, M. (1993). Eestlane jälgib läänt püstiasendist. Hommikuleht.
Floren, K. (1994). Dorian Gray nimi marmortahvlil. Eesti Ekspress.
Habicht, J. (1993). Nuustakult Pariisi. Rahva Hääl
Hellerma, K. (1993). Uusi raamatuid. Hommikuleht”.
Hennoste, T. (1998). Kirjutatud on: Emil Tode ja Tõnu Õnnepalu kolm romaani. Vikerkaar, 9, 68-76.
Jaanus, M. (Tõlkinud Ene-Reet Soovik). (1997). Eesti aeg ja monumentaalaeg. Vikerkaar, 8, 1571- 1603. https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/36833
Juske, A. (1994). Ajalugu pärast ajalugu. Kultuurileht, 44. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kultuurileht19941216.1.2&srpos=15&e=-------et-25-kultuurileht-1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-piiririik------------
Kareva, D. (1994). Küpressi ja rabarberi vahel. Vikerkaar, 4
Kronberg, J. (1994). Südametilgad Eurooplasele. Postimees.
Künstler, P. (1993). Emil Tode romaani „Piiririik“ esitlemine 7. detsembril “Pegasuse” kohvikus. Sirp, 49 https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirp19931210.1.5
Künstler, P. (1994). Kirjandustoimetaja raamatuleti ees. Kultuurileht, 45. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kultuurileht19941223.1.19&srpos=3&e=-------et-25-kultuurileht-1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-piiririik------------
Künstler, P. (1995). Eesti kirjastajad rahvusvahelistel raamatumessidel. Kultuurileht, 41. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kultuurileht19951110.1.16&srpos=7&e=-------et-25-kultuurileht-1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-piiririik------------
Laak, M. (1994). Kus on siin mats ja kus on vurle? (Emil Tode „Piiririik“ kriitikut vihastamas). Vikerkaar, 8.
Leesi, L. (1994). Kosmopoliitne "Piiririik". Päevaleht.
Murutar, K. (1994). Pakendite täiuslikkus, maitsete küllus - et külmkapis ei haiseks surnupea. Hommikuleht.
Rahva Raamatu kodulehekülg (i.a). Kasutatud 11.12.2019. https://www.rahvaraamat.ee/p/piiririik/666431/en?isbn=9789949538973
Raud, R. (1994). Sootu ja piiritu Euroopa poole. Hommikuleht.
Rubavicius, V. (Tõlkinud Mihkel Loodus). (1996). Kirjanduslik nipsasi. Kultuurileht, 20. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kultuurileht19960531.1.10&srpos=14&e=-------et-25-kultuurileht-1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-piiririik------------
Saat, M. (1996). Liha truudus. Vikerkaar, 1.
Sering, P. (1994). Olematuse talumatu kergus. Sirp. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirp19940204.1.1
Suislepp, H. (1995). “Resignatsiooni raamat” - Epigramme. Kultuurileht, 18. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kultuurileht19950512.1.17&srpos=12&e=-------et-25-kultuurileht-1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-emil+tode------------
Teedla, J. (1994). Piiririiki pole olemas. Sirp.
Tode, E, (1994). Inimeste sajandist. Kultuurileht, 40. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kultuurileht19941118.1.19&srpos=8&e=-------et-25-kultuurileht-1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-emil+tode------------
Tomberg, H. L. (2015). Soolisuse kujutamine Tõnu Õnnepalu proosaloomingus romaanide „Piiririik“, „Printsess“ ja „Mandala“ põhjal. Bakalaureuse töö. Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond. Kirjanduse ja Teatriteaduse osakond. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48772/Helle%20Ly%20Tomberg_BA.pdf?sequence=1&isAllowed=y
Unt, M. (1995). Broiler ja pöialpoiss. Kultuurileht, 4. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kultuurileht19950127.1.16&srpos=9&e=-------et-25-kultuurileht-1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-piiririik------------
Veidemann, R. (1998). Samasusotsingute uuel ringil. Sirp, 36. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirp19980925.1.2
Velsker, M. (1994). Õpetajate õudus ja uhkus. Favoriit.