E. Hristokina ja S. Särav
Sissejuhatus
1999. aasta suvel eksponeeriti Pärnu Uue Kunsti Muuseumis iga-aastase näituse ,,Mees ja
Naine“ raames Elisabeth Ohlson Wallini pildiseeriat ,,Ecce Homo.“ Ohlsoni fotod
põhjustasid poleemikat nii Eestis kui ka kaugemal. Nimelt oli skandaali ajendiks piltide sisu, mis kätkes tuntud piiblistseenide lavastamist seksuaalvähemuste hulka kuuluvate inimeste poolt. Nõnda leiame kaheteistkümne kaasaegses võtmes lavastatud foto hulgast pildi, kus Jeesus Kristust on kujutatud geiparaadil vikerkaarelipu taustal ning foto, kus kontskingades Jumala Poeg istub õhtusöögilauas koos kaheteistkümne transinimesega, kes kehastavad jüngreid. Leidnud Elisabeth Ohlsoni ja tema pildiseeria ,,Ecce Homo“ enda jaoks põnevad ja piisavalt väljakutsuvad olevat, otsustasime ELU-projekti raames kahekümne aasta taguseid sündmusi lähemalt uurida. Nimetatust kujunes haarav rännak, mille jooksul intervjueerisime muuhulgas näituse tollast kuraatorit Mark Soosaart ning lugesime väljapanekut saatnud kajastusi nii ajaleheartiklite kui ka muude allikate vahendusel.
Lühidalt kujunes meie eesmärgiks pakkuda ülevaadet ekspositsiooni loojast Elisabeth Ohlsonist, ,,Ecce Homo“ vastuvõtust Pärnus ja avada lühidalt näituse sisu autori, kuraatori ja meie nägemuse vahendusel.
Autorist: Elisabethi Ohlson Wallin
Performatiivsest soolisest perspektiivist lähtudes etendavad kunstnikud sageli oma elus
soolisi identiteete ja seksuaalsusi (nt hetero/homoseksuaalne inimene), ent võivad luua ka pilte, mis jäädvustavad või seavad väljakutseid soolise identiteedi ja seksuaalsuse kujutamise peavoolule. (1) Butleri väite kohaselt on soolisus olemuselt mitte identiteet, vaid toiming ehk teisisõnu - see ei sõltu sellest, kes me oleme, vaid sellest, mida me teeme. Sellegipoolest ei tähenda soo performatiivsus Butleri sõnul mitte etendamist, vaid ajalooliselt kujunenud sotsiaalsete tähenduste ja normide järjepidevat kordamist kõnes ja tegevuses. (2) Kui harilikult ei ole inimesed Butleri mudelist tingimata vaimustuses, siis kunstnikele on selle teooria struktuur olnud suureks inspiratsiooniks.
Elisabeth Ohlson Wallin sündis 1961. aasta kevadel Rootsis. 2019. aasta 1. jaanuari seisuga
elab Eestis - ühes kõige usuleigemas riigis maailmas - 968 Elisabethi. (3) Kui paljud lapsele nime valivad vanemad ja lähikondlased aimavad, et Elisabethi nimi põlvneb just Luuka evangeeliumist ja et tegemist on Püha Ristija Johannese emaga? Kui mitmed meist teavad, et Püha Ristija Johannes on prohvet, kes kuus kuud enne Jeesust sündinuna kuulutas inimestele Kristuse tulemist ja valmistas ette Päästja vastuvõttu?
Elisabeth Ohlson on kunstnik, kes armastab. Armastades üheaegselt oma tüdruksõpra,
inimesi ja Jumalat, peab ta oluliseks rõhutada, et Jumala armastus kuulub kõigile sõltumata soost, seksuaalsest orientatsioonist, majanduslikust heaolust ja hariduslikust taustast. (4) Ligimesearmastus ja Jumala armastus inimese vastu on olnud mitmete Elisabeth Ohlsoni seniste kunstitööde aineseks ja põhisõnumiks. Tihti on Ohlsoni mõtteväljendus põhjustanud aga ühiskonnas lahkhelisid, mis on osutunud mitmete avalike arutelude keskmeks.
Nõnda võis näiteks 2019. aasta detsembri alguses lugeda skandaale põhjustanud ja pärast pikki vaidlusi eemaldatud Ohlsoni LGBT+ temaatilisest altarist Malmö kirikus. (5) Kahekümne aasta eest osutus 38-aastane Elisabeth Ohlson aga provokatiivse fotonäituse loomise tõttu Norrköpingu kunstimuuseumist väljudes sõimuhüüete ja kivirahe märklauaks. (6) Nimelt oli 1998. aastal valminud fotonäitus ,,Ecce Homo” (eesti k. ,,Ennäe inimest!”), mis kujutas stseene Uuest Testamendist, portreteerides seejuures Jeesust ühena ja ühes seksuaalvähemustega. Kõnealusest ekspositsioonist kujunes üheksakümnendate lõpu üks frapantsemaid näitusi, mida jälgiti, mõõdeti ja kajastati meediakanalites üle maailma.
Näituse kutsumine Pärnusse ja esimene vastuvõtt
Vähesed aga teavad, et ,,Ecce Homo“ keskne pilt – nii-öelda ekspositsiooni hing, süda ja altar ,,Püha õhtusöömaaeg“ – kuulub Pärnu Uue Kunsti Muuseumi kunstivaramusse. (7) Ilmselt ei ole paljudele tuttav ka tõik, et Ohlsoni skandaale põhjustanud fotosari rippus 1999. aasta suvel Eestis muuseumikülastajate ees ja seda kõike tänu kunstniku sõnumist inspireeritud Pärnu Uue Kunsti Muuseumi eestvedajale ja kuraatorile Mark Soosaarele, kes kutsus Elisabeth Ohsloni ja näituse ,,Ecce Homo“ iga-aastase väljapaneku ,,Naine ja Mees“ raames suvepealinna. (8)
,,Ja juuli teises pooles siis panime ta suurte saali üles. Neid kuupäevi ma täpselt ei mäleta, aga juuli teisest poolest augustini ta seal oli. Elisabeth tuli ise ka siia kohale,“ meenutab Mark Soosaar 2019. aasta detsembris kakskümmend aastat tagasi toimunut ning märkides seejuures kutset saatnud protesti kohalikul tasandil: ,,Aga enne asus asja vastu võitlema Pärnu praost Andres Põder, kes hiljem sai meie Katoliku Kiriku (9) peapiiskopiks. (..) Jah, ja tema siis pöördus peaminister Mart Siimanni poole avaliku kirjaga mitte lubada sellist näitust maale tuua Eestisse. Kõik lehed kirjutasid sellest avaldusest ja muidugi Mart Siimann ütles, et meil on kirik riigist lahutatud ja seda mida kirik teeb oma kirikutes on kirikute asi ja mida mujal tehakse see on juba kohalike asi. Umbes nii.” (10)
Hoolimata vastuseisust jõudis näitus suuremate mööndusteta Pärnusse ja 1999. aasta
juulikuus võis Eesti Päevalehest pealkirja ,,Pärnu rabab homonäitusega” alt lugeda juba
järgmist: ,,Täna avab Pärnu Uue Kunsti Muuseum rootslanna Elisabeth Ohlsoni fotonäituse
"Ecce homo" mis kujutab stseene Kristuse elust gayde, drag-queenide ning AIDSi haigete
poolt etendatuna ning seksualiseerides Jeesust.” (11) Esile toodud kirjeldusest ja Soosaare
märgitud tõsiasjast, et tolleaegne Pärnu praost Andres Põder pidi näituse esitamise
tõkestamiseks vajalikuks peaministri poole pöörduda, annavad meile aimu näitusele eelnenud vastukajast. (12)
Peamiseks etteheiteks ja nõnda-öelda tüliõunaks paradiisiaias osutus väljapanekul esindatud fotode temaatika, mis kätkes pühakirja stseenide lavastamist seksuaalvähemuste hulka kuuluvate inimeste poolt. Tollal vähem kui kümne aasta eest iseseisvuse taastanud konservatiivne rahvusriik ei olnud oma lähiminevikulise paragrahv 118 (13) ja verivärske, kuid traditsioone pühana hoidvate rahvusromantilise kuue tõttu tõenäoliselt valmis säärast teemapüstitust vastu võtma. (14) Võttes siinkohal võrdluseks kõrvale ,,Ecce Homo“ audientsi Serbias (15) ja Rootsis ning ühtlasi tõiga, et Soomes ei lubatud ekspositsiooni üldse üles panna, (16) märkame, et väljapaneku esitamisele eelnenud negatiivse kaja puhul Eestis polnud midagi ainukordset. Kuidas hindasid näitust aga ekspositsiooni külastanud kunstihuvilised Pärnus?
Ülevaade Pärnu näitusest
Väljapanekut ,,Ecce Homo“ soovis väisata koguni oodatust enam soovijaid. Nimelt ihkasid
meedias palju kajastatud ekspositsiooni vaatama tulla nõnda rohkelt inimesi, et külastajaid lubati kunstisaali viie kaupa: ,,Palju rahvast oli ja isegi viie inimese kaupa oli raske. Soojal päeval ulatus järjekord uksest välja,” meenutab näituse kuraator Mark Soosaar ekspositsiooni avamisele järgnenud laialdast huvi. (17) Tähelepanuväärse külastajate hulga üheks tõukeks ja tõsiasjaks, miks väljapaneku külalisteraamatust võime lugeda mitmete kaugemalt näituse tarvis Pärnusse reisinud inimeste sissekirjutusi, on ilmselt ka asjaolu, et Uue Kunsti Muuseumi võõrustatud näitus erines Rootsis ja mujal toimunust mitme olulise nüansi poolest. Näiteks seadis kuraator Mark Soosaar pildiseeria keskse teose ,,Püha õhtusöömaaja” 250-ruutmeetrise näitusesaali tsentrisse ja paigutas pildi ette püha sakramentidega kaetud laua. (18) Nõnda said külastajad trans- või dragapostlite vaatamise ees, kõrval või järel mekkida punast veini kui Kristuse
verd ja haugata saia kui Kristuse ihu. Vastavalt Elisabethi soovile, saatis näitust missa
pühalik kõla. (19)
Matteuse evangeelium 26:26 – 28
Elisabeth Ohlsoni "Matteuse Evangeelium 26:26-28"
Leonardo a Vinci "Püha Söömaaeg"
,,Ecce Homo“ keskseks pildiks kujunes kokkuleppimatult foto pealiskirjaga ,,Püha õhtusöömaaeg.” Olles inspireeritud suurmeistri Leonardo da Vinci samanimelisest teosest, on keeruline mitte tähele panna apostleid kujutavaid drag- või transinimesi ja pildi tsentris asetsevat kontskingi kandvat Jumala Poega. Kes kannab pildil Juuda rolli ja mis osa kannab õhtusöögilt lahkuv bokser, jääb küsimuseks nii meile kui ka kuraatorile.
Johannese evangeelium 19:26
Elisabeth Ohlson "Johannese evangeelium 19:26"
Michelangelo. Pieta.
Teiseks substantsiaalseks teoseks ,,Ecce Homo“ näitusel, mille mõju, paratamatu dramatism ja tõsidus kandub kaugemale näitusesaalist ja kogukonna võrdsuse temaatikast, on foto aidsihaigest pojast ja tema elutut ihu käte vahel hoidvast haiglasinelis emast. Pildil kehastatud punapäise naise käe asetus, Neitsi Maarjat sümboliseeriv sinine värv ja käes hoidva lapse paigutamisega ühele fotole toob Elisabeth Ohlson taas esile motiivi Pühakirjast. Märkame, et Neitsi Maarja süles lasuv elutu keha kuulub Jeesusele, kes suri inimeste pattude lunastamiseks. Ka ema ja poja motiiv on sellel pildil tähenduslik, peegeldudes Elisabethi foto tarbeks väljavalitud tsitaadis Piiblist: „Naine, vaata, see on su Poeg!” (20)
Aidsi omistamine LGBT+ kogukonnaliikmetele oli 1990ndatel laialt levinud. (21) Juba 1980ndate alguses hakati AIDSi nimetama üldsuse poolt nii meedias kui ka ühiskonnas laiemalt ,,gei vähiks,” kuivõrd see tundus mõjutavat peaasjalikult mehi, kes astusid seksuaalvahekorda meestega. (22) Tänaseks on aga juba mõistagi tõestatud, et risk AIDSi nakatuda on kõigil inimestel olenemata seksuaalsest orientatsioonist.
,,Ecce Homo” - sallivuse proov Eesti publikule
Ehkki näituse vastuvõtt oli mitmetes riikides mitteheakskiitev, oli Pärnus pildiseeria ülespanekule järgnenud reaktsioon – jättes siinkohal kõrvale Andres Põderi pöördumise Mart Siimanni poole – võrdlemisi positiivne. Viimast kinnitab näiteks Uue Kunsti Muuseumi arhiivis hoiul olev külalisteraamat ja Mark Soosaare kommentaar 1999. aastal toimunule.
Kuigi enamjaolt oli tagasiside külalisteraamatus jaatav ja kohati koguni tunnustav, leidus ka negatiivse või suisa ründava varjundiga pöördumisi. Nõnda leiame kõrvuti asetsemas üksteisest kardinaalselt erinevad arvamusavaldused, millest mõned kõlavad järgmiselt: ,,Kas keegi veel peale Mark S.-e Eesti rahvast harib?” ja ,,Suurepärane! Kui Jumal on armastus, siis pole meil õigus kedagi hukka mõista. Suur tänu, härra Mark!” ning ,,Suur häbi Eesti rahvale! Minu Jeesuse taaskehastus on Lydia Koidula. Maa peal ei tohi olla ühtegi Homo ega naisearmastajat. Sellega tuleb suur kannatus rahvale (..)” ja ,,Vaimsete puuetega indiviidide nägemus!!!” (23)
Kokkuvõtvaid mõtteid näitusest
1999. aasta viimasel augustikuu päeval näidati Eesti Televisioonis Mark Soosaare juhitud saadet ,,Kunstiruum,” kus pühendati kümmekond sisukat minutit samal suvel Pärnu Uue Kunsti Muuseumis toimunud näitusele ,,Ecce Homo.” (24) Kõnealuses saates intervjueeris fotonäituse kuraator Mark Soosaar väljapaneku autorit Elisabeth Ohlsonit, kes kõneles televaatajatele Pärnu mererannas jalutades sellest kui oluline on luua pilt Jumalast koos seksuaalvähemustega, kuivõrd ka Jeesus näitas end piibliloos inimestega väljaspool ühiskonda. Seejuures nentis Ohlson, et ,,Ecce Homo” sarja kuuluvad fotod pole geidest, vaid elust üldisemalt.
Mark Soosaar võttis näituse ,,Ecce Homo” eesmärgi ja mõtte selle taga kokku aga nõnda:
Keskmine Eesti inimene, eriti noorem põlvkond, ei tea pühakirjast peaaegu mitte midagi. Piiblist ja Uuest Testamendist teatakse, aga mis on evangeelium, Johannes, Matteus jne - sellest ei teata mitte sittagi. Uues Testamandis tegelikult Kristuse lugu on kirjeldatud erinevate silmade kaudu, rääkimata sellest, et kes oli Elisabeth. Sajast inimesest viis parimal juhul teavad, et siis kasvõi selle näituse kaudu tekitada inimestes arusaam, et mis see pühakiri on.” (25)
LGBT+ uuringud on tihedalt seotud poliitilise aktivismiga. Kunstniku identiteeti - sealhulgas, aga mitte üksnes limiteeritud seksuaalse orientatsiooniga, tuleks vaadelda ühiskonna kontekstis. (26) Antud juhul näeme, kuidas Elisabeth Ohlsoni eesmärgiks oli ,,Ecce Homo“ pildiseeria vahendusel, kus avaldub kontrast seksuaalvähemuste olemasolu ja patriarhaalse kristluse vahel, šokeerida ja raputada inimesi ning ümber lükata seeläbi levinud väärarusaami ja stereotüpiseerimist.
Käesoleva artikli kokkuvõtteks ja kahe eelneva sõnavõtu lõpetuseks võiks sõnada, et ,,Ecce Homo“ puhul oli tegemist mitmetahulise kunstinäitusega. Ehkki käsitavate teemade ja probleemküsimuste ring võib esmapilgul tunduda lai või koguni laialivalguv, võiks ometi ekspositsiooni tuuma ja keskse ühendava sõnumina märkida armastuse, sallivuse ja moraalse ning eetilise iva istutamist ühiskonnas. Selles, et kunst kuulub kõigile, ei kahtle keegi. Laskem aga kunstil end ka harida.
Artikli kirjutamisel kasutatud allikad:
(1) Anne D’Alleva. Methods and Theories of Art History. London: Laurence King Publishing 2005, lk 71.
(2) Linda Kaljundi. Pereformatiivne pööre. Keel ja Kirjandus 2008, 628-640, lk 634.
(3) Eesnime „Elisabeth“ statistika. Eesti Statistika (1. jaanuar 2019). https://www.stat.ee/public/apps/nimed/
(4) ERR arhiiv, Kunstiruum: Näitus ,,Ecce Homo“ (31. august 1999), min. 06.25-09.47. http://arhiiv.err.ee/guid/201005112345546010010002081001517C41A040000005020B00000D0F064682
(5) Vt nt Sophie Tanno. Gay altarpiece showing two Adams and two Eves and a transgender woman dressed as a serpent will be removed from Swedish church - in case it is offensive to transsexuals. Daily Mail, 12. detsember 2019. https://www.dailymail.co.uk/news/article-7784319/Gay-altarpiece-showing-two-Adams-two-Eves-removed-Swedish-church.html; Gay Altarpiece of originaal sin makes waves in Sweden. France 24, 11. detsember 2019. https://www.france24.com/en/20191211-gay-altarpiece-of-original-sin-makes-waves-in-sweden
(6) Vt nt. Jesus-gays exhibit prompts stoning. The News Journal, 15. märts 1999; Artist stoned over photos of Jesus with homosexuals. The Associated Press, 1999.
(7) Anu Jürisson. Eriline kogu – klassikast naistekingades Kristuseni. Pärnu Postimees, nr. 64, 4. aprill 2018. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=parnupostimees20180404.2.10.1
(8) Teksti autorite läbi viidud intervjuu näituse kuraatori Mark Soosaarega 4. detsembril 2019 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis. Edaspidi – intervjuu M. Soosaarega.
(9) Tegelikult on mõeldud Luteri Kiriku peapiiskoppi.
(10) Tsitaadid siin ja edaspidi muutmata kujul intervjuust M. Soosaarega.
(11) Piret Tali. Pärnu rabab homonäitusega. Eesti Päevaleht, 16. juuli 1999. https://epl.delfi.ee/kultuur/parnu-rabab-homonaitusega?id=50774710
(12) Anu Saare. Kirikuõpetaja sekkus aktinäitusesse “Mees ja Naine.” Eesti Päevaleht, 11. juuni 1999. https://epl.delfi.ee/eesti/kirikuopetaja-sekkus-aktinaitusse-mees-ja-naine?id=50773605; Ragne Jõerand. Kunstiskandaal sai valestardi, Õhtuleht, 15. juuni 1999. https://www.ohtuleht.ee/77817/kunstiskandaal-sai-valestardi
(13) Eesti NSVs oli Kriminaalkoodeksi paragrahvi 118 alusel meestevaheline homoseksuaalsus liigitatud isikuvastaste kuritegude hulka.
(14) Piret Peiker. Estonian Nationalism through the Postcolonial Lens. Journal of Baltic Studies 2016, 1−20, lk 8-9.
(15) Mimi Fronczak Rogers. Region: Photo show sparks religious uproar in Serbian capital. The Prague Post, 17. Oktoober 2012. https://web.archive.org/web/20121025101252/http://www.praguepost.com/news/14559-region-photo-show-sparks-religious-uproar-in-serbian-capital.html; Diane Anderson-Minshall. Transgender Jesus and LGBT Apostles Enrage Serbians. The Advocate, 4. oktoober 2012. https://www.advocate.com/arts-entertainment/art/2012/10/04/transgender-jesus-and-lgbt-apostles-enrage-serbians#article-content
(16) Mari Sobolev. Iga neljas gei saab tappa, (intervjuu E. Ohlsoniga). Õhtuleht, 26. august 1999. https://www.ohtuleht.ee/61596/iga-neljas-gei-saab-tappa
(17) Intervjuu M. Soosaarega.
(18) Intervjuu M. Soosaarega
(19) Ibid.
(20) Uus Testament, Johannese evangeelium 19:26.
(21) Vt nt. Alexander J. Martos, Patrick A. Wilson, Ilan H. Meyer. Lesbian, gay, bisexual, and transgender (LGBT) health services in the United States: Origins, evolution, and contemporary landscape. PLOS ONE, 12 (7), juuli 2017. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0180544.
(22) Vt nt. Public Health: Health Guides. HIV and AIDS: An origin story. https://www.publichealth.org/public-awareness/hiv-aids/origin-story/; 9 ways HIV/AIDS has changed over the past 30 years. Global Citizen, 1. detsember 2014. https://www.globalcitizen.org/en/content/9-ways-hivaids-has-changed-over-the-past-30-years/?fbclid=IwAR3wweiRCEVk4-ZWlv4Imo50qO1ZkMZ3IsU1dSFH62gwaEIGpmqwtB8o5MU; Mariliis Mõttus. HIV ja diskrimineerimine käivad käsikäes. Müürileht, 18. veebruar 2019. https://www.muurileht.ee/hiv-ja-diskrimineerimine-kaivad kasikaes/?fbclid=IwAR2kh3U4ijEWrbGpxyUFml10yuV9C2I9j2KGIj4lp_TmnR_UgAjhu3VfiOQ
(23) Väljavõtted Pärnu Uue Kunsti Muuseumi külalisteraamatust 1999. aasta suvest. Tsitaadid muutmata kujul.
(24) ERR arhiiv, Kunstiruum: Näitus ,,Ecce Homo“ (31. august 1999), min. 06.25-09.47.
(25) Intervjuu M. Soosaarega.
(26) D’Alleva. Methods and Theories of Art History, lk 73.